pühapäev, november 20
Saatan sinu õlal"Tahad, ma räägin sulle, mida sa praegu üksi ühes võõras Tartu korteris teed? Muidugi tahad - ehk panen isegi täppi.
Käid wc-s, avad veini, vahepeal oled sisse lülitanud läptopi, mis vaikse krõgina saatel tolmuimejalaadseid hääli tegema hakkab. Vaatad end tühjal pilgul peeglist ning leiad mõtlemast – näe, jälle see neetud vaim. Kõige ootamatumal hetkel avastad, et jälle on ta siin, irvitab oma siniste silmaalustega esikupeeglist vastu: „Ma ju ütlesin sulle.“ Jah, ta ütles, see rõve mõrd. Aga kas sa uskusid? Ei, inimene on heausklik ja tobe. Inimene usub hoopis muutustesse.
Võtad lonksu halba veini, mis kokkupuutest korgiga on omandanud ebameeldiva aroomi. Aga keda see huvitab – esimene suutäis läheb otse sinna õigesse kohta. Torgiti täna liiga palju, eh? Lahendasid täna mõned tüütud probleemid manipuleerides nii osavalt, et isegi hetkeks end uskuma jäid? Tubli oled. Ei, ma mõtlen seda tõesti tõsiselt. Paljud ei saaks sellega hakkama. Iseenda allasurumine pole kergete killast, isegi kui seda võidu nimel tehakse. Kindlasti läks midagi selle käigus kaduma, eks? Raputad pead? Valetad, raisk.
Kõik, millest loobud on kui viisaka naeratuse saatel jõuga sinusse surutud külm metallagregaat. Absoluutselt paratamatu. Loobumise hetkel vaatad väliselt osavõtmatu näoga lakke ja trummeldad sõrmedega - justkui igavledes ning oodates, millal küll see ebameeldiv, kuid siiskui vältimatult vajalik protseduur läbi saab.
Veel paar lonksu seda käärinud jubedust. Veel. Ja veel. Ootad vastikusekõõkse tagasi hoides, millal alkohol piisavalt pähe hakkab, et maitset enam tähele ei pane. Veel. Veel. Ära unusta oma tabletti, loputa see ka veiniga alla. Veel. Just. Veel. Õõh. Veel. Loodad, et hiljem oksendama ei hakka – praegu tundub küll sinnapoole kiskuvat. Veel.
Hea, et korter su vana korterit meenutab. Muidu poleks siia ehk jäänudki. Teed ju kõike harjumuse taktikepi järgi. Narkomaan – jah, narkomaan. Harjumuse järele. Isegi selle neetud veini ostsid harjumuse järgi. Alles kui välisuks kinni kukkus, nutsid; kui sult küsiti, sa ei vastanud ausalt; leppisid jällegi kõigega – ikka ja alati h a r j u m u s e j ä r g i.
Viskasid viimase pilgu vaimule esikupeeglis ning sulgesid toaukse enda järel.
Nüüd tundub, et kardad. Kas meenus midagi? Jah, muidugi – see, mis alati Tartus paneelmajade lähedal sulle meenub. See, mille pärast sa ei suuda mõnikord öösiti magada või mis kohutab sind keset filmi. See, mille pärast sa mõndasid tuttavaid väldid. See, mille pärast sa õhtuti süümepiinu tunned. Aga räägime sellest. Ei, ära raputa pead, ma tean, et tahad küll. Niisiis. Olid purjus? Olid väsinud? Muidugi, mõlemat. Lisaks sellele oli sul ükskõik. Seda viimast vast kõige enam. Noo – ära pane käsi kõrvadele, ei-ei. Las ma räägin, nagu oli. Sul oli ju ükskõik, eks? Mäletad neid nuukseid esikus? Muidugi mäletad, seepärast sa lähedki kohe kontrollima, kas uks ikka lukku sai. Mine! Kiiresti! Enne kui keegi sisse saab! Ha-ha! Sa oled nii etteaimatav. On nüüd kergem? Muidugi on.
Või tegelikult, anna andeks, ma ei tahtnud. See oli vaid hetk. Anna andeks. Muudame teemat. Võta lonks veini, hakkab parem – oled kuidagi kahvatu. Võta veel. Veel. Nii on hästi.
Mis sinuga täna õieti juhtus? Las ma pakun. Asjad kasvasid jällegi üle pea? Tahad ära joosta? Aga niimoodi on see sinuga ju alati. Sind häirib, et keegi aimab su mõtteid liiga täpselt? Aga kas pole see just see, mida oled igatsenud? Inimene pole vist küll kunagi rahul. Mida sa veel tahad? Sul olid lollid – sa põlgasid neid. Sul olid armunud – sa kasutasid neid ära. Sul olid targad – sa muutsid nad idiootideks. See on ju peaaegu postorgasmiline rahuldustunne. Elu mängib end sulle ise kätte, sa pole sellest materjalist, millest enamus nägusid, kellest tänaval nähtamatult möödud. Mida kuradit sa veel tahad? Rumal laps. Inimesed on su mängusjad, isegi kui sa seda eitad. Muidugi sa naudid seda. Isegi kui ei taha.
Kas tead, miks sa mulle nii väga meeldid? Sa oled nii siiras, et keegi ei saa midagi teha. Sa ise kaasarvatud. Ja just sellepärast oled võitmatu. Ma suisa kadestan sind. Sa teed asju, mida kõige kavalamad intrigaanid plaanivad aegu ette, lihtsalt, muuseas – ja ei valeta kunagi. See teebki sind unikaalseks. Inimene paraku on valskuse radar. Sina aga lendad allpool radariulatust. Fantastiline.
Kes küll sind välja mõtles?
Oh, ära tee nüüd nii kurba nägu. Kas oled tõesti nende hulgast, kellel klaas alati pooltühi? Kardad, et keegi ei armasta sind? Mina armastan. Keegi ei hinda sind vääriliselt? Mina hindan. Sinust kõnnitakse mööda ja üle? Mina mitte – ma olen alati siin. Keegi ei näe sind? Ma näen sind alati, isegi siis kui sa ei taha. Sa kardad, et ei saa eales õnnelikuks? Sa juba oled õnnelik, isegi kui sa seda ei näe.
Sa oled geniaalne täpselt nii nagu sa oled. Ja kõige geniaalsem on sinu juures, et kogu oma hea tahte ja aususe, siiruse ning süütusega oled sa alati minu oma.
Niisiis, kas panin täppi? Muidugi panin. Olen ju saatan sinu õlal."
|b| 14:46|
