pühapäev, november 20
Tartu, heade mõtete linnHommik. Tartu. Raekoja plats. Inimesed, kes seda ületavad, paistavad mulle aknast kergelt moonutatult. Klaas on selline lihtsalt.
Kas ma ei tahaks siin elada? Ei, milline rumal küsimus. Mul pole siin midagi – Tartu fenomen mängib end välja vaid siis kui teda piisavalt harva kohtad. Teatud piirist edasi muutub ta lihtsalt igavaks ja tüütuks. Mul pole ju siin midagi. Ja ma ei lepi teatud rolliga. Sellisega, mis kohustab sind nagu truu koer keel töllakil kasvõi maailma otsa järgnema. Või Tartusse.
Muidugi pole Tartu maailma ots. Näiteks, siin pole kindlasti pooltki sama huvitav kui seal. Siin on vaid rutiin ja kellegi teise päevakava, hambaarst, ärajäänud kohtumised ning alkohol. Seda viimast võin ka kodus üksi tarbida ja kujutleda, et viibin näiteks Madridis, New Yorgis või Kohtla-Järvel. Inimesed ja nende mõttelage mulin on kõikjal niikuinii üks.
Viimasel ajal avastan end väidetavate intelligentide seltskonnas neid keset kõige tulisemat diskussiooni vaimusilmas lahti riietamas või kujutlen neile kõigile pähe roosad hiigelsuured lehvid, mis õõtsuvad kaasa iga pealiigutusega. See muudab ka kõige asjalikumad žestid naeruväärseteks. Kuigi ma sellega midagi ei muuda, hakkab veidike kergem ja ma suudan oma viisakat fassaadi üleval hoida.
Tartu. Raekoja plats. Toomemägi. Ülikool. Inimesed arvavad, et siin on hea. Akadeemiline. Nad tunnevad end juba tänu siin viibimisele eliidina. Ja kui sellest tundest väheseks jääb, siis ostavad paar salli ning kulunud kampsunit, astuvad korporatsiooni või mõne seltsi liikmeks. Teevad läbi kummalisi rituaale, et kuhugi kuuluda. Et olla parem inimene. Et tänu materiaalsetele väärtustele end mõtestatuna tunda. Et kuuluda. Tegelikult on neil lihtsalt igav.
Mul ei ole korporatsioone ega seltse vaja, ma ei astu igavusest erakonda või ei hakka näiteks saientoloogiks või jehoovakummardajaks. Ma ei tõmba end regulaarselt pilve, et lahe olla. Enamasti ma lihtsalt joon, et müra vaigistada. Nii seda, mida tekitavad need roosade lehvidega dresseeritud pärdikud kui ka seda, mis mu enda pea sees on. Ma ei teagi, kumb hullem on.
Kohvik. Mõni minut tagasi olin ma siin ainus. Paari hetkega on aga koht täitunud vestlevate inimestega, kes käivad siin lihtsalt harjumusest ja muidugi – igavusest. Kuidas siis muidu.
|b| 14:52|
